Leviaatan on lavastus inimestest, kes tahavad hoida endist maailma alles, kuid on jõuetud seda tegema. Selle asemel muudetakse maailm nende eest: kirve ja harpuuniga. Lauri Lagle uuslavastus ühendab Herman Melville'i romaani Moby Dick, Anton Tšehhovi näidendi Kirsiaed ning vaala kõhus olnud Joonase loo piiblist. Seni publikule suletud Krulli kvartali vanas tehasehoones põimuvad Ranevskaja nostalgia ja Ahabi viha, jumala heitlikkus ja vaala otsustavus, veider monoloog eestlaste väljavalitusest ning Erki Noole õpetuse järgi tehtav akrobaatika. Lavastus tänasest päevast ja samas minevikust, soovist kõike hävitada ja samas ka alles hoida. Kõnnitakse mööda erinevate lugude radu, põimides neis korduvad motiivid ühte.
 
Lauri Lagle on töötanud lavastajana erinevate materjalidega, kuid väga harva võtnud ette mõne näidendi või romaani tõlgendamise. Seekord lähtub ta maailmakirjanduse klassikast, paigutades Moby Dicki ning Kirsiaia kaasaegsesse konteksti. 
 
Lagle lavastuses mängivad näitlejad, kellega koos on välja toodud mitmeid auhindu võitnud töid. Laval on Marika Vaarik, Jörgen Liik, Eva Koldits, Simeoni Sundja ja Sander Roosimägi. Lavastuse kunstnik Laura Pählapuu, helilooja Jakob Juhkam, valguskunstnik Siim Reispass, dramaturg Eero Epner. 

Lavastus etendub uhiuues mängupaigas Krulli kvartali vanas remonditsehhis.

Eesti Teatriauhinnad 2025:    
**Lauri Lagle – lavastaja auhind**   
**Laura Pählapuu – kunstniku auhind**  
**Raido Linkmann – etendust teenindava töötaja auhind**  
**Jörgen Liik – meespeaosatäitja auhinna nominatsioon**  
**Eero Epner – algupärase dramaturgia auhinna nominatsioon**  


large_Leviaatan_f_HerkkoLabi.jpg

medium_Leviaatan_f_HerkkoLabi.jpg

small_Leviaatan_f_HerkkoLabi.jpg

thumbnail_Leviaatan_f_HerkkoLabi.jpg

Leviaatan

Ene-Liis Semperi uus lavateos on muusikaline lavastus, mis otsib võimalusi ühendamaks tugevaid visuaalseid kontraste Vambola Kriguli elava löökpillimuusikaga.

Lavastus põhineb Ameerika kirjaniku Kurt Vonneguti seitsmenda, 1973. aastal ilmunud „Tšempionide eine“ ainetel. See on tema tuntuim romaan ja mida kohati on nimetatud lausa kultuslikuks. Vonnegut, keda iseloomustatakse kui humanisti, patsifisti, nikotiinikut-satiirikut, on raamatu kontekstis öelnud järgmist: „Teenin endale elatist, pilades kus aga saan. Siiski tundub mulle, et suure kriisi meeleolude tõttu oli see minu noorusajal lihtsam kui praegu. Tollal uskusid paljud ameeriklased: et kui saabub hüvang, on kogu rahvas õnnelik, õiglane ja arukas.

“Eestiski on kriis läbi, aga nagu "Tšempionide eine" aegses USAs, ei usu hüvangu ega paradiisi saabumist enam keegi. Ja nõtkelt võluv pila on vaikselt, kuid vääramatult asendumas vaimuvaese osatamise või lihtsalt vihase lajatamisega.”
*Kaupo Meiel, “ N+1 kohtumist "Tšempionide einega", ERR kultuuriportaal*

Semperi tööd sisaldavad peaaegu alati omamoodi kahetisust. Neid nähes võib nii nutta kui ka naerda, neid võib pidada painajalikeks või paroodilisteks, ning ehkki ühegi vaatamisviisi puhul pole täit kindlust selle adekvaatsuses, ei saa ühtki neist ka täielikult välistada.

 “Mulle saab järjest selgemaks, et teater ei sünni laval, vaid vaatajas. Laval toimuv on ainult impulss, et paisata saali, vaatajate suunas teatud “kood”, mille vaataja siis oma kogemuse, kohalolu ja empaatiaga vastu võtab. Selle impulsi timmimine, energeetiline ja visuaalne kontsentreeritus on mind aastaid huvitanud. 
Ühtlasi küsimus, kust ja kuidas üldse tekib inimestevaheline kommunikatsioon ning millest saavad alguse assotsiatsioonid ja emotsioonid, kehalisus ja kohalolu.”    
*Ene-Liis Semper*

Esietendus 2. detsembril 2023 Sakala 3 teatrimaja suures saalis.

NB! Lavastust ei ole lubatud vaadata alla 18-aastastel

large_AnitaKremm_2.jpg

medium_AnitaKremm_2.jpg

small_AnitaKremm_2.jpg

thumbnail_AnitaKremm_2.jpg

Nüüd võib sellest rääkida

me istume oma soojas magamistoas  
ja vahime teiste elukäike pealt,   
scrollides muudkui alla  
liustikud sulavad, sõjad kestavad, maa kaevatakse tühjaks ja väetiks. 

Inimesed lähevad jälle reisile või saavad endale uue prestiižse töökoha,   
sünnitavad lapsi või lahkuvad edukatena ametist,   
ostavad oma unistuste kodu, aga   
meiega ei juhtu neid asju.  
meie passime.  
Keegi kuskil teeb valikuid  
meie eest  
Keegi kuskil teeb asju  
meie asemel.  

me istume väikelinna tühjas parklas,   
hilissügisel, kui kõik kohad on kinni,  
kui kõik teised on ära, tuled on kustund,   
on pime, on külm ja saapad on märjad.  

Mitte midagi ei muutu  
tahaks midagi teha, aga ei saa  
Raadiost tuleb ainult müra.  
ja me muudkui passime edasi  
tahaks midagi teha, aga ei oska  
Ajame iba  
ja me muudkui passime edasi  
Mängime lolle mänge  
teiste meiesugustega,  
et oleks natukenegi  
elusam.  
Oodates triumfi  
Ja isegi kui me õnnestume  
on see piisk  
suurel passimiste tormimerel  
kõik on sama  

aeg läheb mööda  
inimesed lähevad mööda  
elu läheb mööda  

muud ei olnudki. 


On üks entiteet, kamp teatritudengeid, aga eelkõige grupp noori inimesi, kes on ära unustatud kaugesse väikelinna, kuid kelle sees hõõgub tuli - nad ei taha enam elada niimoodi, nagu nad on elanud. Nad tahavad, et midagi muutuks. Aga lõppude lõpuks ei muutu maailmas midagi, kõik kordub, kõik on sama, kõik on muutumatu. Üritades toime tulla iseendiga muutumatus maailmas, mängivad nad üksteisega mänge, otsides samal ajal teineteisest lohutust. Mida suurem on tahe mängudes end unustada, seda vähem need mängud neid rahuldavad. Nad lähevad oma ekspeditsioonides aina kaugemale ja kaugemale, mängud muutuvad nõudlikumaks, aga sisemine segadus ei vaibu. Ühel hetkel ületavad nad piiri, teadmata, mis ootab neid ees teisel pool.

Lavastus valmib koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga.

large_P1282391.jpg

medium_P1282391.jpg

small_P1282391.jpg

thumbnail_P1282391.jpg

Passijad

"Reis metsa lõppu" põhineb Lõuna-Eesti müstilise kirjaniku Juhan Jaigi novellil "Ohemäe jahimehed". Ühel tavalisel päeval siirduvad mõned külaelanikud metsa ega tule sealt enam tagasi. Vana vimm metsa vastu tõstab taas pead. Valmistutakse otsustavaks ekspeditsiooniks, mis peaks tooma selguse majja ja määrama võimusuhted igaveseks. Kuid midagi luhtub. Mets ei anna alla ilma vastupanuta.

See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt loojutustuse leebet puudutust. See on lavastus neile, kes ootavad teatrilt emotsionaalseid sööstusid ja näitlejate mängus otsinguid. See on lavastus neile, kellele meeldib panna kõik laval juhtuv tänapäevasesse konteksti. See on lavastus neile, kes tahavad argipäeva õhtul istuda pimedas ja vaadata, kuidas teda juhitakse kuhugi, mida tegelikult olemas ei ole, ja räägitakse midagi, mis ometi võib alati olla.

Lauri Lagle uuslavastus räägib loo algusest lõpuni, kuid teeb väljahüppeid ja kõrvalepõikeid. Karakterid saavad rohkem liha luudele, hetked paisuvad suuremaks, lugu kobrutab ja paisub. Kogunege! Hargnege! Koer, ütle, mida sa metsas nägid! Räägi kohe!

Esietendus 17. augustil 2023 Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.

**Eesti teatri auhinnad 2024 - Etenduskunsti auhind - Lauri Lagle**

large_Herkko Labi_9.jpg

medium_Herkko Labi_9.jpg

small_Herkko Labi_9.jpg

thumbnail_Herkko Labi_9.jpg

Reis metsa lõppu

Lavastuse “3ÕDE” saamisloos on mitmeid algtõukeid, üheks neist Anton Tšehhovi maailmaklassikast “Kolm õde”. Paraku on selge, et mis tõi siia, ei vii enam edasi. Venemaa argessioon Ukrainas on asetanud meie kultuuriruumis Vene kirjanduse eelkõige hoopis teise tähendusvälja, kus sõnadele „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“ ei saa enam nii kergelt kunstilistele otsingutele ja püüdlustele vaatamata uusi tõsiseltvõetavaid alltekste luua. Ometi me riskime, et torkida närvi, mis ei lase ära harjuda. „Kolmes ões“ on kirja pandud nii inimolemuslik kui ka rahvuslik paradoks, kuidas idee paremast inimesest ja unistus õnnelikust elust jõuab ikka välja vägivalla ja sõjani, elu tühistamiseni. Ei ole aidanud kultuur, haridus, kunst, religioon, progress, ega ka usk, lootus, armastus. Ikka on tulemuseks inimlikult talumatu olukord, et tuleb olla sõja poolt. Tuleb oodata võitu. Sõjaväe rütmiline marss on olnud läbi aegade justkui inimkonna loomuliku kulgemise osa, mis määrab lõpuks kõike, mida kalliks pead... Ei tea, kas kunsti ülesanne on anda lootust. Aga sellised paradoksid sunnivad endaga paratamatult tegelema, olles igaühe asi. Kunstis on see võimalik. 


large_9.jpg

medium_9.jpg

small_9.jpg

thumbnail_9.jpg

3ÕDE

Pidu võõras korteris

*„Ukraina avastamine” sündis EMTA lavakunstikooli tudengite lavakõne eksamina 2023. aasta kevadel ning etendus teatri Ekspeditsioon ja Lavakunstikooli festivalil Pidu võõras korteris ja hiljem Eesti Teatri festivalil Draama. Kuna nii Ekspeditsiooni, Lavakunstikooli kui ka Tallinna Linnateatri tundes on tegemist olulise ja õnnestunud lavatööga, mis võiks jõuda veel suurema hulga vaatajateni, otsustati ühiselt lisada lavastus edaspidi Linnateatri repertuaari, et seda saaks esitada Salme kultuurikeskuse suurel laval. Etendused 2024. aastal toimuvad 31. jaanuaril ning 1/27/28/29. veebruaril.*

Kui suur osa Ukraina kultuuripärandist on meile tundmata? Milline on Ukraina identiteet, kust see alguse sai ja kes kõik on seda kujundanud? Kuidas on Ukraina kujunenud riigiks, mis praegusel kriitilisel hetkel Euroopa ajalugu enim mõjutab?

Uurisime Ukraina identiteeti ja avastasime paljut. Ukraina ajalugu on püütud maha vaikida, ukraina keelt on keelustatud ja kultuuri kaaperdatud. Ometi on nad püsinud ja püsivad siiani. Me teame, mille nimel ukrainlased võitlevad, aga mille najal? Mille kiuste? Need on küsimused, millest kava koostades tõukusime.

Anu Lambi juhendamisel süüvisid Lavakunstikooli XXXI  lennu tudengid Ukraina kultuuripärandisse ja koostasid leitust oma valimiku.

"Mida saame meie, pealtvaatajad, teha vägivalla vastu? Meil ei ole teist teed kui ennast harida, et mitte lasta kurjal end eksitada." 
/Anu Lamp/


large_05_2024-01-30 UKRAINA AVASTAMINE 4195 fotosiimvahur.jpg

medium_05_2024-01-30 UKRAINA AVASTAMINE 4195 fotosiimvahur.jpg

small_05_2024-01-30 UKRAINA AVASTAMINE 4195 fotosiimvahur.jpg

thumbnail_05_2024-01-30 UKRAINA AVASTAMINE 4195 fotosiimvahur.jpg

Ukraina avastamine

“EIDOS” on seisundiline hetk, mis asetab inimese polaarsesse olustikku, pendeldades sünguse ja helguse vahel. Lavastuse püüd on killustada inimene juppideks, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et seda vaadelda, piielda ja taaskord kokku traageldada. “Eidos” tähendab kreeka keeles “vorm”, mis taotleb kliinilist ja puhast ideed, ning see ettevõtmine on meie inimsuse pressimine nendesse mõttelistesse ideaalidesse. Lavastuse põhilisteks teguriteks on ruum, mis pretendeerib toimima rusuva pinnasena, video, mis avab meile akna teise võimalikku reaalsusesse, ja inimene, kes sellelt pinnaselt tõukub, tõustes kirgaste tähtede poole. Selles maises olekus aheldavad meid mitmed rõhuvad ja sünged seigad, mida me kõik mingil viisil kogeme – kaotus, surm, sünd, pimestus, iha, viha, armastus. “EIDOS” saab olema üks habras niit, mis need paratamatused kokku pikib, et joonistuks välja üks kaar, mis paratamatult saab söösta vaid otse päikesesse – et lakata, lõppeda ja rahuneda. 

Lavastust “EIDOS” kannustavad küsimused: Mis on see kest, milles me kõnnime? Kust algab “mina” ja kust see lõppeb? Mis inimkilde me vajame, et moodustuks eluline tervik? Mis on meis üleliigset ja mis on meiega liiga kaua kaasas käinud? Mis on see elumahl, mis meis voolab ja meid vormis hoiab? 

 “EIDOS” sünnib hetkel, mil meid ümbritsev maailm on isegi killustunud ja muutub üha mõistmatumaks. Selle lavastuse huvi ja püüd on luua publikule aegruum, kus tunnetada ja mõtestada inimeseks olemise kõiki tahke, tema ilus ja valus.

Esietendus 27. oktoobril 2023 Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.

*Etenduses kasutatakse lavatossu ja strobo valgust.*


large_HerkkoLabi6.jpeg

medium_HerkkoLabi6.jpeg

small_HerkkoLabi6.jpeg

thumbnail_HerkkoLabi6.jpeg

EIDOS

Hingake.. Hingake süttinud õhku.                                                                                                                              
Teie hing loidab iga Hingetõmbega.                                                                                                                            
Me ju peame..                                                                                                                                                                    
Peame lämmatama kõik, mis tules ei põle.                                                                                                                
Peame lämmatama vaimu.                                                                                                                                        
Lämmatama Rõõmu & Kurbuse.                                                                                                                                
Inimlikkus meis peab hävitatud saama.                                                                                                                
Läbi Tule.                                                                                                                                                                        
Tõstkem Käed ja põrisegu trumm.                                                                                                                              
Sähvatus ilma tähenduseta.                                                                                                                                            
Laske see välja ja Hingake see sisse.                                                                                                                    
Mitte keegi Meist.. ei oma ju tähtsust.                                                                                                                        

Tõuske üksi ja Hingake ühes.                                                                                                                                        
Me peame põletama                                                                                                                                                     
Tühimikud meie vahel.                                                                                                                                                
Emmakem seda Äkilist Sähvatust eneste palgeil.

– Divide et Impera


Laval on Jarmo Reha ise, Aare Pilv (mõlemad on ka lavastuse dramaturgid) ning Pääru Oja. Žanrilt on lavastus mikstuur – siia on kokku liidetud kõnekoosolek, salongiõhtu, loeng, installatsioonikunst ja rituaal. Tegu on Gesamtkunstwerk’iga, kus tekst, visuaalkunst, ruumikogemus ja kõlakunst on võrdsetel positsioonidel. Üheks partneriks kunstilise terviku teostumisel on mõistagi ka publik ise.

„Divide et impera” lähtub küsimustest, mis viimastel aegadel on taas aktuaalseks saanud. Mis koondab inimesi hulkadeks? Milline on indiviidi ja massi vastastikune suhe? Kui raske on üksikisikul massist eralduda? Kas on olemas kollektiivne vastutus? Mis võimaldab täiesti tavalistel inimestel teha kurje tegusid? Mida tähendab kangelaslikkus? Mida tähendab inimlik puudutus?                                                                                                                                                             
Kõigile neile küsimustele saab lavastusest vastused – mõistagi mitte ühemõtteliselt programmilised, vaid inimhinge keerulisust arvestavad ja poeetilised. „Divide et impera” loodab heita valgust südame kodadesse, et võiksime inimestena oma tegutsemismotiividest teadlikumad olla.

Lavastust mängitakse Kopli rahvamajas, mis on ilmekas näide omaaegse Pätsi pehme autoritarismi ametlikust esindusarhitektuurist (arhitekt Elmar Lohk) – sellelgi on lavastuse kontseptsioonis oma roll. 

***Eesti Teatriauhinnad 2023: Jarmo Reha on lavastusega nomineeritud parima lavastaja ja etenduskunstide kategooriates***

Jarmo Reha on vabakutseline lavastaja, näitleja ning etenduskunstnik.
Eestis on Reha üles astunud etenduskunstnikuna Emer Värgi lavastuses “You Will See So Many Pretty Things” – Kanuti Gildi SAAL (2019) ning autorilavastuses “WhiteWash” – Vabalava (2020), mille eest Reha pälvis ka Eesti teatri etenduskunsti auhinna nominatsiooni. Reha esimene lavastajatöö oli “Oomen” (2018), mis pälvis koostöös dramaturgide Aare Pilve ja Laur Kaunissaarega Eesti teatri aastaauhinna “uue dramaturgia” eest. 
Välismaal on Reha teinud pikemaaegset koostööd Belgias resideeruva lavastajaga Armel Rousseliga – nende ühisest koostööst on sündinud rahvusvaheline soololavastus “Elagu elu, mis põletab rinda” (2019) ja “Ether/After” (2022), kus Reha osaleb kaaslooja ning näitlejana.

“Divide et Impera*jaga ja valitse” on Reha kolmas ettevõtmine lavastajana.


large_divide et impera_14052022_photography alan proosa-25.jpg

medium_divide et impera_14052022_photography alan proosa-25.jpg

small_divide et impera_14052022_photography alan proosa-25.jpg

thumbnail_divide et impera_14052022_photography alan proosa-25.jpg

Divide et Impera*                                                                                     jaga ja valitse

"Ainult jõed voolavad vabalt" on kontsert inimesest. Jah, kontsert. Katkematu muusikaline rännak rokib, kisendab, hellitab, igatseb, pettub, unistab. Mängitakse trumme, kitarre, paaniflööti ja kummipalli. Pannakse käed rinnale risti või silmade ette ja lauldakse. See on, nagu vaataks üht hiigelsuurt maali, või nagu loeks üht paksu romaani, või nagu hulguks mööda lõppematut linna, otsimata midagi kindlat, kuid ometi liikudes tunde ja tunde. Kui oled kord alustanud, siis lõppu ei oota.

Lavastus on lavastaja Lauri Lagle ning tema trupi neljas koostöö. Ühine ekspeditsioon algas peaaegu kolm aastat tagasi. Näitlejate vahetu energia, kummastavad ja meeldejäävad atmosfäärid, igatsus tõusta argisest kõrgemale, aga samas argisest kinni hoides - need eesmärgid on kandnud seniseid lavastusi. "Ainult jõed voolavad vabalt" on puhas laks otse hinge. 

***Eesti Teatriauhinnad 2023: Lavastus on nomineeritud parima kunstniku  - Arthur Arula - ja meeskõrvalosa  - Sander Roosimägi - kategooriates***

NB! Laval kõlavad valjud helid.

Lavastus on valminud Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri koostöös.

Esietendus 25. augustil 2022 Noblessneri valukoja  Nobeli saalis.


large_8F2C2449.jpg

medium_8F2C2449.jpg

small_8F2C2449.jpg

thumbnail_8F2C2449.jpg

Ainult jõed voolavad vabalt

**TeatriRiskiFestival PIDU VÕÕRAS KORTERIS**

Lavakunstikooli XXXI lend kaaperdab korteri, kus muidu "Ainult jõed voolavad vabalt". 
17.-20. juunil Telliskivis Vaba Lava endistes ruumides (uue nimega JAIK)

Pidu võõras korteris on risk. Risk, mille lavakunstikooli noored näitlejad võtavad. Kolme ööpäeva vältel täitub Ekspeditsiooni “Ainult jõed voolavad vabalt” lava erinevate aktsioonidega.
 
Eksimised ja läbikukkumised — garanteeritud; ootamatud õnnestumised ja ainukordsed kohtumised — garanteeritud; jazzmuusika ja Ukraina folk — garanteeritud; kuulsad inimesed — garanteeritud; pannkoogid, hõbepaber ja pool kilo vorsti — garanteeritud;  üks Linnateatri lavastus — garanteeritud; kolmepäevane maraton, mille lõpuni vastu pidamine pole garanteeritud — samuti garanteeritud. 

Katsetused lähtuvad konkreetsest lavaruumist ning nende tulemus on teadmata. Arthur Arula loodud lavakujundus saab nelja päeva jooksul mitu korda ümber defineeritud. Aktsioonid on oma olemuselt reaktsioonilised, vabama struktuuriga, riskantsed ja ootamatute sekkumistega — nagu pidu võõras korteris.  

Idee: Lavakunstikooli XXXI lennu tudengid Markus Andreas Auling, Lauren Grinberg, Karl Birnbaum, Hanna Jaanovits, Richard Ester, Hele Palumaa, Laurits Muru, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Kristin Prits, Juhan Soon, Emili Rohumaa, Rasmus Vendel, Alice Siil, Edgar Vunš ja Astra Irene Susi.

Festival sünnib Ekspeditsiooni ja lavakunstikooli koostöös.

Laval on erinevad aktsioonid:

-> **ÖÖRAHU**

Oled juba voodis, hambad pestud, tuli surnuks löödud ning valmis päeva lõpetama, aga ainus, mida pole, on uni. Ja sa ootad. Minuti. Teise. Ootad und nagu eesti jalgpallikoodise saamist mõnele suurturniirile - lootusetult, aga siiski. Ja märkamatult on minutitest saanud tund. Kannatus katkeb ning sa otsustad voodist tõusta ja oma aega paremini sisustada. Aga millega? 

Aktsioon Öörahu tegeleb küsimusega “Mida me teeme öösel siis, kui me ei maga?” Kahel ööl viibime koos publikuga selles hallis alas, mil öö ja päev, mäng ja reaalsus, unes ja ilmsi segunevad. Mil ka kõige lollim idee võib tunduda geniaalne ning mil ei saa enam kindel olla ka kõige elementaarsemas. Kuidas tulevad etendajad (ja publik) toime kellaajast tingitud oludega ja millise suuna võtavad üleväsinud loomingulised impulsid? 

Laval: Emili Rohumaa, Richard Ester, Kristin Prits, Astra-Irene Susi, Juhan Soon, Laurits Muru

Kunstnikud: Karoline Lohe ja Natali Mällo (EKA stsenograafia 1.kursus)

Kohtade arv väga piiratud!

-> **ÜLIÜLIKOOL**

Indrek Koff, Ave Taavet, Eero Epner, Ott Sandrak, Maarja Kangro, David Vseviov, Daniel Vaarik, XXX, Luule Epner, Jan Kaus, Reet Aus, Elen Lotman

Need nimed on meile tuttavad. See on Eesti avalik intelligents par excellence, kes ei saa mitte vaiki olla. Peetakse lühiloenguid teemadel, mis neil pikalt hingel on olnud ja mida kuskil mujal väljendada pole seni olnud võimalik. Nüüd on selleks võimalus. Sõnavõtud on ainukordsed ja nende mõju ilmselt ootamatu ka lektoreile enesele. Tule ja saa osa. See võib olla viimane loeng, mida sa oma elus vajad. 

17.06 kell 14 - Indrek Koff, Ave Taavet, Eero Epner
17.06 kell 16:15 -  Ott Sandrak, Maarja Kangro, XXX     
18.06 kell 14  - Daniel Vaarik, Luule Epner, David Vseviov   
18.06 kell 16:15 -  Jan Kaus, Reet Aus, Elen Lotman    

-> **UKRAINA AVASTAMINE**

*„Ukraina avastamine” sündis EMTA lavakunstikooli tudengite lavakõne eksamina 2023. aasta kevadel ning etendus teatri Ekspeditsioon ja Lavakunstikooli festivalil Pidu võõras korteris ja hiljem Eesti Teatri festivalil Draama. Kuna nii Ekspeditsiooni, Lavakunstikooli kui ka Tallinna Linnateatri tundes on tegemist olulise ja õnnestunud lavatööga, mis võiks jõuda veel suurema hulga vaatajateni, otsustati ühiselt lisada lavastus edaspidi Linnateatri repertuaari, et seda saaks esitada Salme kultuurikeskuse suurel laval. Etendused 2024. aastal toimuvad 31. jaanuaril ning 1/27/28/29. veebruaril.*

Kui suur osa Ukraina kultuuripärandist on meile tundmata? Milline on Ukraina identiteet, kust see alguse sai ja kes kõik on seda kujundanud? Kuidas on Ukraina kujunenud riigiks, mis praegusel kriitilisel hetkel Euroopa ajalugu enim mõjutab?

Uurisime Ukraina identiteeti ja avastasime paljut. Ukraina ajalugu on püütud maha vaikida, ukraina keelt on keelustatud ja kultuuri kaaperdatud. Ometi on nad püsinud ja püsivad siiani. Me teame, mille nimel ukrainlased võitlevad, aga mille najal? Mille kiuste? Need on küsimused, millest kava koostades tõukusime.

Anu Lambi juhendamisel süüvisid Lavakunstikooli XXXI  lennu tudengid Ukraina kultuuripärandisse ja koostasid leitust oma valimiku.

"Mida saame meie, pealtvaatajad, teha vägivalla vastu? Meil ei ole teist teed kui ennast harida, et mitte lasta kurjal end eksitada." 
/Anu Lamp/

Idee ja laval: Kõik Lavakunstikooli XXXI lennu tudengid
Juhendaja: Anu Lamp
Liikumisjuht: Eve Mutso (EMTA Lavakunstikool)

Kunstitiim: Kristel Zimmer, Karoline Lohe, Natali Mällo, Karolina Petersone ja Grete Lepp

-> **GIIDITUUR**

Giidituur Ekspeditsiooni radadel.

Miks on nii, et publik ei kuule prooviprotsessist mitte midagi? Miks ei saa ta osa sellest materjalist, mis lavastusest välja jäi? Aitab teadmatuses elamisest. Olime Ekspeditsiooni trupiga (sh “Jõgede”  tehnilise meeskonnaga) kolm nädalat tihedas kontaktis. Meie küsisime, nemad vastasid. See polnud lihtne. Alguses oldi skeptilised; mõni suisa keeldus vastamast, ent ajapikku sai kogu trupp aru, et vaikida lihtsalt poleks enam õiglane. 

Kogutud infost sõelusime välja olemusliku ning nüüd on teil võimalus sellest osa saada. See on “Ekskursioon”.  Räägime kõigest sellest, millest teatrikülastaja muidu osa ei saa - see on retk lavastuse “Ainult jõed voolavad vabalt” telgitagustesse. Meie teame. Kõike ja palju muud. Me uurisime ja me räägime. Kõigest. 

Kohtade arv väga piiratud!

Idee ja giidid: Edgar Vunš, Herman Pihlak, Markus Auling, Karl Birnbaum, Hele Palumaa, Kristina Preimann

-> **Lastehommik "VAPPER KEEFIR"**

Tahame end proovile panna kõige ausamate teatrikriitikute ees. Lastehommikul ootavad noori teatrisõpru pannkoogid ja Andrus Kiviräha „Vapra keefiri” ainetel valminud poolimprovisatoorne lavastus. 

“Vapper Keefir” on lugu toiduainete seiklustest siis, kui peremees on teises toas. 
Mis on Vorsti suurim hirm? Miks Hõbepaber prügikastist põgenes? Kas tühjad ketšupipudelid lähevad tõepoolest hulluks?  Ja kuhu on kadunud Hallitav Leib? 
See on lugu täis avastusi, märulit ja kirge — ja kõike seda ühes veidi kopitavas köögis. 

Laval: Kristin Prits, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Herman Pihlak, Markus Auling, Rasmus Vendel, Juhan Soon, Alice Siil, Laurits Muru, Emili Rohumaa. 
Helikujundus: Astra Irene Susi ja Martin Kirsiste

Kunstnikud: Karolina Petersone ja Karoline Lohe (EKA stsenograafia 1.kursus)

Soovitatav vanusele 5+
Kohtade arv väga piiratud!

-> **NAGU PAGU**

Meie esimene diplomilavastus Jaan Krossi "Tiit Pagu" (lavastaja Jaak Prints) esietendus Tallinna Linnateatris Salme kultuurikeskuse laval. Nüüd saabub teine esietendus: Tiit Pagu kärbitud versioon kohtub "Ainult jõed voolavad vabalt" lavakujundusega. Seekord on esietendus ühtlasi ka viimane etendus. 

Kuidas õnnestub asetada üks lavastus teise lavastuse keskkonda? On seda võimalik teha valutult? Mis jääb? Mis jääb välja? Mis tuleb juurde?

"Mina sellele alla ei kirjuta."
*Jaak Prints*

Laval kõik XXXI lennu tudengid

Kunstnikud Kristel Zimmer ja Grete Lepp

-> **KELPAJAZZ**

Charlie Parker, Miles Davis, John Coltrane, Herbie Hancock, Bill Evans - jazzmuusika virtuoosid, kelle pillimänguoskuses me ei kahtle. Aga kuidas nad kõlasid siis, kui pilli esimest korda kätte võtsid? Saksofoni õppimist alustades peab tegelema hingamistehnikatega, klaverimängus heliredelitega. Kas selle igava ja tüütu osa saaks kuidagi vahele jätta? 

Jazztrio Raun Juurikas, Mihkel Mälgand ja Eno Kollom lähevad koos lavaka XXXI lennu tudengitega jazz-ekspeditsioonile, kus uuritakse, kas pillimänguoskus ja harjutamine on muusika tegemiseks vajalik. Kõlavad tuntud jazzmuusika standardid koos saamatu solistiga. Kelpajazz annab võimaluse igav harjutamine vahele jätta ja kohe lavale minna. Vahet pole, kas oskad või mitte. 

Laval kõik XXXI lennu tudengid

Kunstitiim: Kristel Zimmer, Karoline Lohe, Natali Mällo, Karolina Petersone ja Grete Lepp

-> **12H**

Aktsioon "12h" on festivali 12-tunnine kulminatsioon – ja ühtlasi finaal. Kell tiksub ja peo lõpp läheneb. Aktsioon kestab keskpäevast keskööni. 

Lavale jõuab igatsuste, tahtmiste, kahtluste ja katsetuste galerii. Aga mis kujul, mis kell ja mil viisil – ei tea; see selgub laval. On nii soolosid kui duette, kolmnurki kui ruute, rööptahukaid kui ka silindreid. Publikul on vabadus tulla ja minna, kuidas soovib – olla meiega kas 12 tundi või 12 minutit.

Laval kõik XXXI lennu tudengid.

-> **KAMBER**

Oled sa märganud tänavanurgal, kohvikus või tantsupõrandal võõrast inimest ja salaja tahtnud temaga juttu alustada, aga otsustaval hetkel kartma löönud ja rahuldunud hüpoteetilise vestlusega? Vahest hiljem kahetsenudki, aga siis jälle ennast lohutanud — ei, nii on ikkagi parem… Kui palju vestlusi me kaasas kanname — vestlusi, mis jäid pidamata? 

Kamber annab võimaluse muster murda. Minna ja rääkida — aga soovi korral jääda siiski anonüümseks. Kohtuda tutvumata. Jätta small talk vahele ja rääkida asjast, võimaluseta teise silmis lolliks jääda. 

Kaks asja on kindlad: 
Kambris kohtuvad kaks inimest. 
Kõik, mis kambris öeldakse või millest vaikitakse, jääb kambriseinte vahele. 

Osalejad: kõik XXXI lennu tudengid

Kunstnik: Kristel Zimmer

Kambri leiab Telliskivi loomelinnakust, Vaba Lava lähistelt:

16.06 kl 16:30-18
17.06 kl  09:30-12:30 ja 14-18
18.06 kl 09.30-18
19.06 kl 11-17

Kamber on avatud, kui ta pole suletud!
Sissepääs prii.

large_Öörahu_f_Regina Tagger10.jpeg

medium_Öörahu_f_Regina Tagger10.jpeg

small_Öörahu_f_Regina Tagger10.jpeg

thumbnail_Öörahu_f_Regina Tagger10.jpeg

TeatriRiskiFestival PIDU VÕÕRAS KORTERIS

Kuidas sul töö juures läks? – Tuulte vari lehtedes.

Kui inimesed saavad kokku ja ilma pretensioonide, kavaluse ning emotsionaalse altkäemaksuta omavahel räägivad, võib juhtuda elu. Seda ja teist, nii ja naa, tühja ja tähja, ja ometi tekib sellest vool, vool aga...
Kuidas tõusta argisest kõrgemale, aga nii, et argine kaugele ei jääks? Kuidas vestelda korraga kõigest ja eimillestki? Millest me räägime, kui me räägime trennitegemisest ja tantsimisest, suhtlusest ja poeesiast, energiast ja atmosfäärist?

Eesti teatri auhinnad 2021 - Etenduskunsti auhind - Lauri Lagle

Eesti teatri auhinnad 2021 - Naispeaosatäitja auhind - Marika Vaarik

Eesti teatri auhinnad 2021 - Meeskõrvalosatäitja auhind - Jörgen Liik


large_8F2C9332.jpg

medium_8F2C9332.jpg

small_8F2C9332.jpg

thumbnail_8F2C9332.jpg

Sa oled täna ilusam kui homme

Noorpaar hilineb iseenda pulma. Neid võetakse soojalt vastu ja proovitakse korraldada ilusad, korralikud pulmad. Samal ajal läheneb maakerale vääramatu oht. Enamik pulmakülalisi alahindab ohtu ning nad jätkavad kõigega endistviisi. Ohust saab tõeliselt aru vaid pruut, kuid ta ei suuda midagi selle ärahoidmiseks teha - või ei soovi.

"Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed ja kael ahelais, mistõttu nad on sama koha peal paigal ja vaatavad üksnes enda ette, sest ahela tõttu ei saa nad pead pöörata. Valguseks põleb neil tuli ülalpool eemal. Kas sa ehk arvad, et nad on endast ja teistest näinud midagi muud kui varje, mida heidab tuli nende vastas olevale koopaseinale?” (Platon)

Eelesietendus 12. aprillil, esietendus 13. ja 14. aprillil 2022

Lavastus põhineb Lars von Trieri samanimelisel filmil.

***Eesti Teatriauhinnad 2023: Lavastus võitis parima lavastaja - Juhan Ulfsak - ja parima kunstniku  - Edith Karlson - auhinnad.
Katariina Tamm on lavastusega nomineeritud parima naispeaosa kategoorias***




large_8F2C7419.jpg

medium_8F2C7419.jpg

small_8F2C7419.jpg

thumbnail_8F2C7419.jpg

Melanhoolia

Lauri Lagle uuslavastus “Tähtede all” avab uksed ruumi, inimestesse ja olukordadesse. Mis on see igatsus, mis meid kõiki ühendab? Mis on see unistus, mis meid üksteisest eristab? Kas on olemas elu väljaspool teisi ja kus on tema, keda ma…? Laval on teiste seas: sombreeno, järsk karjatus, kohvimasin, päikeseprillid (ilma peegelklaasideta), käed, nuuksuv mees, eurolauliku vuntsid, ohutu kamraadlus, heleroheline barett, vaidlus, opakas monoloog, armastus, matused, tikk suunurgas ja üks poose tüüp.
            
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                     
Lauri Lagle lavastused tungivad koos näitlejatega sinna, kus lõpeb müür ja algavad tajud. Räägitakse sõnu, tuntakse tundeid, tahetakse tahtmisi. Taas töötab Lagle trupiga, kellega koos loodi ka tema eelmised kaks lavastust “Paratamatus elada ühel ajal” ning “Sa oled täna ilusam kui homme”. Laval Marika Vaarik, Katariina Tamm, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Markus Truup, Ingmar Jõela ja Rea Lest. 

large__DSC1261.jpg

medium__DSC1261.jpg

small__DSC1261.jpg

thumbnail__DSC1261.jpg

Tähtede all

August Kitzbergi klassikaline näitemäng “Libahunt” on aastani 2022 jäänud kaalukaimaks draamatekstiks, mis eesti keeles kirja on pandud.

Kindlasti mitte enneolematu või uskumatu sündmustekäigu poolest. Antud sündmustekäik toimub pöördumatult ikka ja jälle, ka täna. Toimus enne “Libahundi” kirjapanekut ja toimub ka tulevikus. Kahjuks küll.

See ongi klassika erinevus muust, mitteklassikalisest. Tabatud või sõnastatud essents, väljakooritud olemuslikkus on see, mis langetab olemasolemise reipale raudteele tegelikkuse tõkkepuu.

Küsimus, millele vastama peab, tundub liigagi lihtsakoeline. Kuid seda enam põhjapanev.

Kas maailm eksisteerib meie peadest väljas- või seespool?

Peeter Jalakas alustas Von Krahli Teatrit  Rataskaevu tänaval “Libahundiga”.

“Libahundiga” ta ka lõpetab.

Kas Von Krahli Teatrit seal üldse oli?

***Eesti Teatriauhinnad 2023: Katariina Tamm on lavastusega nomineeritud parima naispeaosa kategoorias***
















large_8F2C7497.jpg

medium_8F2C7497.jpg

small_8F2C7497.jpg

thumbnail_8F2C7497.jpg

Libahunt

Mõistulugu ühes vaatuses “Bhagavad-Gita” ainetel

Mis juhtub siis, kui lihtne, mingil määral oma peaga mõtlev kaasaegne kodanik, kes ei ole munk, õpetlane, melomaan ega muu äärmuslane, avab mingeil meile teadmata põhjustel ühe vana raamatu, taustal kõlamas üks vähemalt sama vana laul. Raamat on juhtumisi üks humanistlikest baastekstidest, vanim psühholoogiline sõjaromaan “Bhagavad-Gita”. Ja laul on juhtumisi üks Einstürzende Neubauteni kauneimaid teoseid “The Garden”, mis jutustab aiast, aednikust ja neljast jõest, mis pärinevad otse Eedenist ja joodavad kogu maailma.

Kõik ülejäänu on kaasaegne silmamoondus, tsirkus ja õnnistav lihtsameelsus. Kohtumiseni Omniva nutumüüri ääres!

large_DSC05342.jpg

medium_DSC05342.jpg

small_DSC05342.jpg

thumbnail_DSC05342.jpg

Lavastus tõukub Herman Melville’i lühijutust “Kirjutaja Bartleby” (1853), mille põhjal Taavi Eelmaa on kirjutanud uue iseseisva teksti. Normaalses kopeerijate kontoris käib usin töö ning jaatatakse kõiki tööga seotud rõõmusid kollektiivi küünarnukitundest meeldivate lõunapausideni. Pidulikkuse tõstmiseks viib kontori juhataja sisse erilised rituaalid, mis annavad igapäevaselt tehtavale tööle emotsionaalse lisaväärtuse. Töökoormuse kasvades on kontor sunnitud otsima endale uue kopeerija ning tema saabumine lubab tööd veelgi tublimalt teha. Ent ootamatult teeb uus töötaja midagi, mida mitte keegi ei oota. Midagi, mida mitte keegi pole kunagi varem teinud. Normaalse maailma sambad hakkavad värisema ja rahva hääl raevust kähisema. Melville’i “Kirjutaja Bartleby” valmis üle 150 aasta tagasi, kuid pole tänaseni kaotanud oma aktuaalsust. Teksti mõjutusi on märgatud kirjanduses (Franz Kafka, Albert Camus jt), aga ka filosoofias ning nüüdisaegses ühiskonnateoorias. Slavoj Žižek on nimetanud “Kirjutaja Bartleby” keskset konflikti tänase maailma jaoks tuumseks, kui me üldse tahame veel mõelda valitsevate majanduslike, ideoloogiliste jne normide käest vabanemise [peale](https://www.neti.ee).

Eesti teatri auhinnad 2021 - Lavastajaauhind - Juhan Ulfsak 

Eesti teatri auhinnad 2021 - Naispeaosatäitja auhind  - Marika Vaarik

Eesti teatri auhinnad 2021 - Meeskõrvalosatäitja auhind - Jörgen Liik

Eesti teatri auhinnad 2021 - Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind - Jakob Juhkam 



large_DSC03150.jpg

medium_DSC03150.jpg

small_DSC03150.jpg

thumbnail_DSC03150.jpg

Pigem ei

Kui leht on tühi ja midagi pole sinna kirjutada, siis fondi vaatamiseks või lausete pikkuse kontrollimiseks kopeeritakse tühjale lehele ladinakeelne tekst, mis algab sõnadega Lorem ipsum. See tekst asendab õiget teksti, mis tuleb - tuleb kunagi tulevikus. Me asendame tuleviku olevikuga. Võtmed kiipkaardiga. Kino Netflixiga. Katusekivid eterniidiga. Kõik läheneb väga kiiresti, üha kiiremini, kuid senimaani tuleb asendada, asendada kõik. Mida see tähendab? On see tuleviku ettevalmistus? Või tuleviku päralejõudmine? Kellele kohta hoitakse? Mart Kangro uuslavastus on asendamisest, kiirusest, olevikust, tulevikust, kartulitest, tohuvabohust, põrandast põranda all ja põrsast nimega Ruik. Laval on neli näitlejat, kuid kes just täna õhtul, selgub kohapeal.

large__DSC2093.jpg

medium__DSC2093.jpg

small__DSC2093.jpg

thumbnail__DSC2093.jpg

Täna õhtul Lorem Ipsum

Mis juhtub, kui lind unustab oma viisi? Kuidas säilitada eluvõime, kui senine maastik moondub üksildaseks metalseks kõrbeks? Millisena näib ja kõlab maailm, kui lendlema jäävad vaid raudlinnud?

Metalseks linnuks muundunu, kes on kaotanud mürale oma hääle ei ole nõus loobuma oma liigikaaslastega taaskohtumisest. Igatsus kontaktis olla paneb otsima uut suhtluskeelt transformeerunud maailmaga kaasnevas paratamatuses. Et vältida täielikku lahustumist uutes oludes, nõuab koostoimimine harjumuspärasest vormist loobumist. Eikellegimaa helimaastikel ekseldes ja metalliga põrkudes tekivad  võimalused metafoorseteks dialoogideks läbi teisenenud heliskulptuuride. Visuaalselt tekivad nii vabalt võnkuvad kehad, kui kehad, mida sunnitakse võnkuma. 

Lavastuse üheks inspiratsiooniallikaks on Austraalias elav Regent Honeyeater - haruldane laululindude liik, mille isendid on hakanud liigikaaslaste vähesuse tõttu unustama iseenda laulu. Ka Eesti metsadest on viimase 35 aasta jooksul kadunud 3.5 miljonit lindu. Lisaks kohandavad linnas elavad linnud oma laule linnamüras olevate sageduste järgi ning teevad kompromisse oma vokaalses esitluses, kärpides välja teatud sagedusega helisid ja viise oma laulust.

Ekspeditsiooni uuslavastuses fantaseerivad sisemaailma üle, mis on väliste muutuste keerises lavastaja-näitleja Jaanika Arum, visuaalkunstnik ja muusik Helen Västrik ning helikunstnik Mari-Liis Rebane. 

Lavastuses kasutatakse eri meediume - etendaja keha, heli, video, valgus ja skulptuur.

large_8F2C3977.jpg

medium_8F2C3977.jpg

small_8F2C3977.jpg

thumbnail_8F2C3977.jpg

Eikellegi kõrb

Te olete nendest lavastustest kuulnud. Te olete näinud linna peal nende plakateid ja te teate, et paljud neist on võitnud ridamisi teatripreemiaid. Aga te ei ole neid lavastusi näinud, sest neid ei ole saanud mängida. Nüüd see muutub. 

Terve augustikuu mängib Ekspeditsioon koostöös Von Krahli Teatriga lavastusi, mis said valmis eelmisel aastal, kuid mis on oodanud - näitlejate kehades, rekvisiitide riiulitel, helimehe näppude all. Nüüd on aeg teiega kohtuda ja mängida. 
Algab mängimata lavastuste festival “Etendused publikuga!”  

Mängime nii  Von Krahli Teatris kui Telliskivi Kvartali M hoones. Mängukavas on “Pigem EI” (möödunud aasta parima lavastaja, parima naispeaosatäitja, parima meeskõrvalosatäitja ja muusikalise kujunduse auhinnad), “Sa oled täna ilusam kui homme” (etenduskunsti auhind, naispeaosatäitja ja meeskõrvalosatäitja auhinnad), “Aed”, “Paratamatus elada ühel ajal” ja *******.  Lavastajate Lauri Lagle, Juhan Ulfsaki, Mart Kolditsa ja Peeter Jalaka tööd - laval aga Marika Vaarik, Jörgen Liik, Rasmus Kaljujärv, Mari Abel, Ingmar Jõela, Katariina Tamm, Markus Truup ja Ursel Tilk. 



large_etendusedpublikuga_1920x1080px.png

medium_etendusedpublikuga_1920x1080px.png

small_etendusedpublikuga_1920x1080px.png

thumbnail_etendusedpublikuga_1920x1080px.png

Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri festival

Ühel hilisel ennelõunal ilmus areenile kuulus sportlane. Ta ei olnud enam endine. Haigus oli räsinud teda juba mitu aastat ning palju polnud enam jäänud. Ta köhatas ja silus kortsu tõmmanud vana kulunud kirjadega spordijaki natuke sirgemaks. Siis vaatas ta ringi tühjal staadionil, mis talle kunagi oli tähendanud nii palju. Tema kõrvu kostusid fanfaaride hääled, pulbitseva publiku lärm ning treeneri kirglikud karjed. Oli novembri lõpp, õhk oli niiske. “Kas te olete üldse märganud,” ütles kuulus sportlane vaikselt, “kui ilus on Tallinna vanalinn?” Lauri Lagle lavastus “Paratamatus elada ühel ajal” algab hetkel, mil kõik on lõppemas. Inimesed on kogunenud ning valmistuvad millekski. Ent uued horisondid ei avane veel niipea. Nagu meie eludki, pole see jutustus, vaid hetked elatud eludest – ning nendest, mis alles ees. Lavastuse pealkiri on parafraas Peeter Mudisti maali pealkirjast.
Esietendus 28. novembril 2019 Von Krahli Teatris

Etendus on ilma vaheajata. Etendusel tehakse laval üks suits. 




large_FXT34024.jpg

medium_FXT34024.jpg

small_FXT34024.jpg

thumbnail_FXT34024.jpg

Paratamatus  elada ühel ajal

*Kas keegi kuuleb mind? Olen ma eetris?*

Iga päev helistavad kümned inimesed raadiosse, et väljendada oma seisukohti. Soovida õnne. Osaleda diskussioonis. Küsida nõu. Olla kuuldud. Olla märgatud. Olla… 

„Eeter” räägib inimese lõputust igatsusest midagi tähendada, kuhugi jõuda, keegi olla. Lavastuses kasutatakse katkeid raadio otse-eetrisse tehtud telefonikõnedest.

Esietendus 29. märtsil 2024 Sakala 3 Teatrimaja kammersaalis.

*Lavastuses kõlab tugevaid helisid (madalaid bassivibratsioone).*





large_Eeter_f_Herkko Labi_3.jpg

medium_Eeter_f_Herkko Labi_3.jpg

small_Eeter_f_Herkko Labi_3.jpg

thumbnail_Eeter_f_Herkko Labi_3.jpg

Eeter

*lavastus Jacques Breli muusikaga*

On väheseid paiku, mis maailmapiiril püsima jäävad. 
Püsivad paigad, kus kohtutakse, taaskohtutakse, end taasleitakse. Parem on, kui neis paikades voolab vein, voolab muusika ja voolavad hellitavad sõnad, mis hinge kriipivalt liigutavad.  “Baar Amsterdam” on paik ja hetk, kus sõlmub helge kõlaga Jacques Breli maailm ja küsimus sellest, mida kõike on vaja läbi elada ja käia, et saaks sündida see ilu, mida me embame. 

Valgussõõr. Mikrofon. Kirvenäoga korüfee.  “Ära jäta mind” laulab ta, hingepõhi avali ja nägu pingutushigist leemendav. 
Jacques Breli siht ja fookus oli jutustada lugusid, mille tuum oli alati üles ehitatud emotsioonidele. Brel asetas ennast oma loomingu vahetuks edastajaks, haarates inimesi sõna ja lauluga. Ta lasi oma hingel heliseda kõigest, mida teadis ja mida tundnud oli. Sama siht on ka sellel lavastusel - viia publik rännakule inimhinge äärealadele, et puudutada neid nurki, millest me kokku traageldatud oleme. Kuid ka küsida - kas seda kokku traageldamist üldse oleks, kui ei oleks ühe kunstniku, ühe inimese avanemist ning välimist ja sisemist põlemist?

Lavastus läheb kergest, ülevast ja meelipuudutavast sügavusse ja ärritavassegi ega jäta küsimata ka ebamugavaid küsimusi - milline pahupool on paratamatu ja milline õigustus õigustamatu? 

Lavastuse ruum on salongilik kohtumispaik. Breli laulude enda vorm on ülevalt teatraalne. Peamine on, et “Baar Amsterdamis” voolaks vein.

Esietendus 13. detsembril 2025 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas

large_baaramsterdam_1920x1280px_kodukas.png

medium_baaramsterdam_1920x1280px_kodukas.png

small_baaramsterdam_1920x1280px_kodukas.png

thumbnail_baaramsterdam_1920x1280px_kodukas.png

Baar Amsterdam

Surematuse ja igaviku idee on läbi sajandite olnud filosoofidele raskeks pähkliks. Kuid sellest mitte heitudes otsustavad kaks haritud influentserit, eelarvamustevaba noort naist, peale tutvumist Jorge Luis Borgese ringikujulise aja kontseptsiooniga asuda püüdma iidset ja ülimat - igavest elu. Neile on teekonnal surematusse abiks tõestisündinud lood seiklejatest, kes samal retkel on õnnestunud rohkemal või vähemal määral. Kas kaasaegne naine on küps surematuse jaoks?


medium_6.jpg

small_6.jpg

thumbnail_6.jpg

Surematud


*Nad mängivad üht mängu. Nad mängivad, et nad ei mängi.*   
*/…/*   
*Pean mängima nende mängu - nende mittenägemise*   
mängu, et ma näen nende mängu.   

Ronald David Laing

 
"Inimese anatoomia" fookuses on inimeseks olemise absurd tänasel päeval. Ootused parema homse ees on meil kõrged, aga kuidas selle poole pürgida, kui aeg ja ruum, milles hetkel viibime ajab totaalsesse segadusse. On vaja mitut õiget mina, sest olla tuleb üheaegselt nii siin kui seal ning korraga osata nii seda kui toda. Isiklik arvamus olgu alati taskust võtta. Veel parem kui mitu erinevat - igaks juhuks. Ja kes siis lõppude lõpuks ütleks - kas sinine või punane? Ükski entsüklopeedia ega eneseabiõpik ei aita, sest seal on kõigest eilsed õiged vastused. Täna aga käib juba hoopis teine mäng.

Eesti Teatriauhinnad 2025:  
**Mart Kangro – etenduskunstide auhind**  
**Kristel Zimmer – kunstniku auhinna nominatsioon**


Lavastused