Teatri tuumaks on ilmselt miski, mida mujal teha ei saa – näitleja oma keha ja sõnaga tegemas midagi ning publik seda samas ruumis vaatamas. Kuid see on vaid formaadi ilu. Miks ikkagi teatrit teha? Täpsemalt: mida üks või teine lavastus soovib väita, vaatajaga teha, mis on tema sõnum? Need on ebamugavad küsimused ja otsesõnu neile vastamist ei peeta sageli isegi heaks tooniks ning täiesti õigustatult, sest kui kunstiteose sõnum oleks sõnadega lihtsasti kokkuvõetav, siis piisaks sõnadest ja poleks kunstiteost ennast vajagi. Aga siiski on küsimus “Miks te selle tegite?” alati aktuaalne. On neid, kelle sõnul peaks teater väitma midagi, mis oleks väljendatav ainult teatrile omaste vahenditega. See tähendab näiteks, et lavastuse kogu sõnum ei peituks ainult sõnades – sellisel juhul taandub teater näidendi ettelugemiseks. Kuid teiselt poolt võib lavastuse kogu sõnum olla just nimelt sõnades, aga sellisel juhul oodatakse jällegi, et sõnad räägiks kõigest muust peale sõnumi ehk et sõnum tuleks välja ridade vahelt. Noh, segane jutt. Igatahes on teatri tuumaks mitte ainult formaalne tegutsemine, vaid alati ka mingi rohkem või vähem konkreetne eesmärk. Antiikmaailmas, mil teater sündis, kommenteeriti näiteks teatris pidevalt erinevaid sotsiaalseid ja poliitilisi situatsioone. See printsiip ei ole aegunud.