Reis jätkub!
Hea sõber!
Reis jätkub! Juba mõned päevad enne jõule saime teada, et me jätkame ka uuel aastal. See on hea tunne: teada, et paari nädala pärast tööd siiski on. Riigi poolt kokku kutsutud komisjon keeras pöidlad ülespoole, ülekanded on tehtud, me – kui kasutada ilmastikule vastavat optimistlikku tegusõna – kütame edasi.
Tõsi, edasikütmise manifesteerimisega võiks ehk olla ettevaatlikum. Kunstiringkonnad näitavad ennast sageli nendena, kelle arvates raha on paha ja kapitalism ebainimlik. Ometi võtame üllatavalt kergesti üle samad mõisted, mida nii kangesti kritiseerime. Räägime “edasikütmisest” kui väärtusest iseeneses. Kasvamine – alati oluline. Pealtvaatajate arv, trupiliikmete arv, lavastuste arv, ideede pilv, tegevuste müriaad – kõik, mis kasvada saab, kasvama peab, sest seegi on justkui väärtus. Või siis võitlus oma koha eest. Te loete seda kirja, sest seegi on üks viis teada anda, et me oleme olemas, me tegutseme (khm, kütame edasi), meil on oma eripära. Järgmise aasta jooksul saate mitmeid selliseid kirju, sest sulandumine on halb, erinemine hea ning enda bränd tuleb sisse töötada.
Ent kas on teisi võimalusi? Kas saab rääkida kaugusesse suunatud pilgul, tuumakütusega täistopitud piibuke suunurgas, loobumisest ja logelemisest, eemaldumisest ja sulandumisest, lõdvast oleskelust? Jah, saab. Kuid meie mitte.
Meie kütame edasi. Juba kõnnivad Mart Kangro ja Marianne Kõrver mööda lumme tallatud kitsukesi radu koos oma truppidega proovisaali poole. Ja seejärel juba kõik teised. Me kütame edasi. Ühtegi teist teatrit nagu Ekspeditsioon ei ole maailmas olemas.
Head uut aastat!