Meie viimne tänulikkus kunsti vastu. Kui me poleks tervitanud kunste ega leiutanud seda ebatõe ja luiskamise kultuse liiki, siis oleks arusaamine üleüldisest ebatõest ja luiskamisest, mida meile praegu pakub teadus - arusaamine, et võltsingud ja eksitused on tunnetava ja tajuva olemasolu eeltingimus - täiesti talumatu. Aususe tagajärjeks oleks jälestus ja enesetapp. Nüüd aga on meie aususel vastujõud, mis aitab meil selliseid tagajärgi vältida: kunst kui hea tahe näivuse järele. Me ei keela alati endal seda näivust lõpule viia, lõpuni luuletada: ja siis pole see enam igavene ebatäielikkus, mida me saamise jõest üle kanname - siis arvame enese jumalannat kandvat ning oleme oma teenistuses uhked nagu lapsed. Esteetilise fenomenina on meie olemasolu meile ometi veel talutav ning kunst annab meile silma ja käe ning eelkõige hea südametunnistuse, et suudaksime iseendast sellise fenomeni teha. Aeg-ajalt peame endast puhkama, endale otsa ja enda peale alla vaadates ning kunstiliselt distantsilt enda üle naerdes ja enda üle nuttes; me peame oma tunnetusihas avastama nii kangelase kui narri, me peame oma totrusest aeg-ajalt rõõmu tundma, et suudaksime oma tarkusest jätkuvalt rõõmu tunda! Ja just seepärast, et oma viimses põhjas oleme rasked ja tõsised inimesed, pigem kaalupommid kui inimesed, ei tee miski meile nõnda palju head kui narrimüts: me vajame seda iseenda vastu - me vajame kogu seda ülevoolavat, hõljuvat, tantsivat, pilkavat, lapsikut ja õndsat kunsti, et me ei jääks ilma sellest vabadusest asjade suhtes, mida meie ideaal meilt nõuab. See oleks meie jaoks tagasilangus, kui me üheskoos oma pirtsaka aususega üleni moraali sisse upuksime ja ülemäära rangete nõudmiste tõttu, mille me endale seal esitaksime, muutuksime vooruslikeks peletisteks ja hernehirmutisteks. / Friedrich Nietzsche "Rõõmus teadus”, tõlkis Aare Pilv/