J: Juhan Jaik
Juhan Jaik avaldas ajakirjanduses oma esimese jutu 1921. aasta augustis, mil ta oli alles 22-aastane. Kuid juba septembris ilmus järgmine lugu, ja oktoobris järgmine, ja peagi oli noor Võrumaal sündinud Jaik silmatorkavaks kirjanikuks kujunenud. Kuidas täpselt sai ikkagi mõisatöölise pojast kirjanik, miks Volga-äärsetes linnades asumisel olnud noormees võttis siiski oma loomingu üheks alustoeks muinasjuttude ja legendide jutustamise, mil moel avanes lihtsa külakooli kasvandiku jaoks kirjanduse võluväli – fakte võime ju teada, kuid elutaju mõistatusi me ei lahenda. Üheks oluliseks komponendiks Jaigi loomingus olid inimese ja looduse vahelised suhted. Ilma liigse sentimendi ja kaasaegse inimese moraliseerimiseta suutis Jaik näha seda suhet nii poeetiliselt kui ka kriitiliselt, aimates selles nii müstilisi kui ka vägivaldseid jooni. Tema novell “Ohemäe jahimehed” kirjeldab näiteks inimese ja metsa pingelist suhtlust ning sellest sai Ekspeditsiooni uue lavastuse “Reis metsa lõppu” algmaterjal. Kuid 1934. aastal avaldas Jaik ajakirjanduses muu hulgas loo “Pindsaare jahimehed”, mis algas nii: “Ei saa salata ega jätta hooplemata, et eesti rahvas on kange jahirahvas. Me oleme hävitanud oma maal hundid ja karud, ilvesed ja tuhkrud, põdrad ja põdravasikad, ja mis on järele jäänud, nendel loomadel pole ka enam mingit õiget elu ega olemist, muudkui istu põõsa all ja oota värisedes surmatundi. Nii on need lood igal pool, aga kõige kangemad kütid üle Eesti on ikka seal Pindsaare pool kandis. Pindsaare on… Noh, te teate isegi, kuspool ta on. Just sealsamas ta ongi, kus on need kõige kangemad kütid. Satud sinna külla, siis ei küsita mitte, kuidas su käsi käib, vaid: kas lindu oled juba lasknud. Käsi käib... Noh, käsi käib igal inimesel kui ikka ja ega ta küsimisest hakka paremini käima. Hoopis tähtsam on küsida, kas inimene on jahil käinud, kas ta seljasooned ei valuta pikast aelemisest mööda metsa ja püssi seljaskandmisest, sest väga kergesti võib juhtuda, et võõras on saanud sellest tähtsast asjast mõne päeva juba puhata ja võib teda kutsuda kaasa soole otsima tetri. “Aga nahka on pandud see jahipidamine,” seletas Pindsaare vana mulle tänavusel kohtamisel. “Uue jahiseaduse on nad pannud maksma ja nüüd on jaht mokas. Enne läksid penikesega välja, kõndisid mööda metsa, noh, paarkümmend tetre ikka korjasid õhtuks kokku. Satud pesakonnale juurde, lased iga pauguga viis tükki, ülejäänud lendavad sinnasamma lähedusse, kihutad koeraga jälle tagantjärele, jälle teed oma paugukese, ja lind muudkui vajub. Aga nüüd, enne ei saa jahile minna, kui lind juba suur ja kaval. Nagu lähed metsa ja ta tuule pealt tunneb su lõhna, kohe tõuseb lendu, ilma et sa kuuleksidki.” “Aga,” lisas Pindsaare vana tähtsa näoga juurde, „kui lusti on, siis täna alles tuleb jaht. Ega see uus seadus tähenda ka midagi.”
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 teatrimajas https://www.ekspeditsioon.com/lavastused/reis-metsa-loppu
📷 Kulla Laas