D: Draama
Draama sõna tähistab teatrikunstis üldiselt tekstitüüpi, kuid laiemates hulkades võrdub “draama” mingit sorti emotsionaalse kataklüsmiga, erilist jama või midagi muud säärast. Võib-olla ei ole need kaks käsitlust teineteisest ka liiga erinevad: kui näiteks maalikunst on vaikiv kunstiliik, mida vaadatakse ning vaadeldakse rahulikus ja vahel isegi haigla kliinilist vaikust meenutavas valges keskkonnas, siis teatri südameks näib olevat mingi konflikt või nihe või muu kasvõi märkamatu ümberkorraldus asjade normaalses seisus – ehk draama. Seda me läheme vaatama, selle eest maksame raha. Igapäevaelus mõjub draama aga negatiivsena. “Ära tee draamat!” võib kosta köögiukse vahelt, kus pikaaegne abielupaar on võtnud ette tülitsemise raske töö. Draama tähendab liialdust, ülepingutamist, kärbsest elevandi tegemist – samuti mingit nihet asjade normaalses seisus, kuid igapäevaelus me sellist nihet ei salli. Seetõttu ei salli me ka draamat, vaid tahame, et kõik oleks nii, nagu see on alati olnud, isegi kui seda “alati olnud” pole kunagi olemas olnud. Ajastul, mil igapäevaelu on muutumas aga üha teatraalsemaks ja draamad ehk näiteks jutustused (mitte aga tingimata faktid) suunavad juba suuri globaalseid poliitikaid, on teater muutumas natuke draamavabamaks. Hiljuti juhtis sellele tähelepanu näiteks tuntud näitleja Jaan Rekkor, kes ütles, et tänapäeval mängitakse sageli nn nullstiilis. See tähendab: näitleja ei tee erilist draamat lava peal, vaid mängib nii, nagu oleks ta endiselt hommikumantlis ja tema ise. See on huvitav tähelepanek, mille üle tasub pikemalt mõelda. Miks on toimunud selline vahetus? Miks teatris vähem draamat, aga elus rohkem draamat?
REIS METSA LÕPPU esietendus 17. augustil Sakala 3 Teatrimajas