Avangardi konservatiivsusest
Hiljuti toimus Ekspeditsioonis Mart Kangro uue lavastuse esietendus. Kahjuks polnud võimalik vaatama minna, kuid ühel pühapäevasel õhtul Veneetsia vanalinnas (mingit muud linna Veneetsias ei olegi) meenus, kuidas Kangro kord lausus midagi sellist: see, kui kunstnik tegeleb läbi kogu oma loomingu samade küsimustega, kui ta ei proovi iga uue lavastusega minna täiesti tundmatule maa-alale, on okei. See ei kõlanud nagu vabandus, vastupidi: kui ma õigesti mäletan, leidis Kangro, et ükski oluline teema ei ammendu ühe lavastusega ning nende uuesti ja uuesti uurimine saab olla sisuline, kontseptuaalne ja mis peamine – teadlik tegevus ning soov. Me oleme harjunud kuulma, et enese kordamine on patt, eriti kunstis, mis peaks olema originaalsuse kants – ja ega Kangrogi ei rääkinud enda leitud ideede, võtete, lahenduste uuest ja uuest ekspluateerimisest, alati peab mingi muutus olema, kuid millest siiski see meie tavapärane romantiline unistus olla elus ja loomingus pidev maadeavastaja, kes leiab pidevalt uusi kunstilisi kontinente? Ei tea. Ent sundus on. Ootus on säärane: üllatage. Olge uus. Muutuge. Ollakse üha vähem konservatiivne, ütleme nii, või siis mõistetakse konservatiivsust millegina, mis on avangardi vastand. Olla muutumatu – see on pideva muutumise vastand. Kuid kas on? 1960ndatel aastatel maalis Olav Maran huvitavaid modernistlikke maastikke, kus lammutas maastiku tükkideks ja lõhkus vorme. See oli revolutsiooniline. Nõukogude kunstireeglid ei sallinud säärast asja, et reaalsust kuidagi lõhutakse. Maran oli avangardist ja veel nii mõjukas, et tema kiiluvees hakkasid katsetama teisedki, seal hulgas temast vanemadki kunstnikud. Kuid 1960ndate lõpus Marani maailmavaade muutus ja sellest ajast peale on ta peaaegu 60 aastat maalinud natüürmorte. Need näevad üpris sarnased välja. Alati on seal peal vanad esemed, mis kannavad nii iseenda mälu kui peegeldavad aja kulgu. “Valisin lihtsa vormiga esemeid, mis kuuluvad loomulikuna meie elu juurde,” on Maran ise öelnud. Samas on alati natüürmortidel ka mõni loodusest pärit ese: lilled, puuviljad, kasvõi muna. Ja kompositsioon on ehitatud nii, et meenutab natuke püramiidi: kõrgemad objektid pigem keskel. Selliste reeglite järgi on valminud kümned ja kümned sarnases laadis maalid, mis on meisterlikult teostatud (vaadakem kasvõi, kuidas Maran on foone maalinud, milline sügavus neis on) ja kannavad endas vaikelule iseloomulikku arvopärdilikku vakatust. Ent kuidas Olav Maran ennast ise 11 aastat tagasi ühes intervjuus nimetas? “Põhimõtteliseks avangardistiks.” Olav Marani maaliseeria on ehk üks kõige olulisemaid kontseptuaalseid sarju Eesti maalikunsti ajaloos. Harukordse sisemise veendumusega naaseb Maran pidevalt teatud teemaderingi, kujundite, isegi sarnaste esemete ja maalimisprintsiipide juurde ning nii juba peaaegu 60 aastat. Kuid ei maksa kahelda tema sõnades: ta on tõesti avangardist, isegi kui ta on konservatiivne. Avangard ei liigu kunagi ainult seest väljapoole. Tema sisemiseks ülesandeks ei ole ainult laienemine, uute vormide avastamine, uute kunstiliste maa-alade hõivamine – ta võib olla ka seda, see on üks tema olulisi ja tänuväärseid funktsioone. Kuid väljastpoolt vaadates samastatakse sageli avangard sellega, kui midagi on tehtud vormiga. Eelistatult on seda muudetud, nihestatud, lõhutud. Ent avangardi funktsiooniks võib olla ka ootamatu järjekindlus. Kontseptuaalne põikpäisus, sihikindlus, ennekõike aga kordumine. Kordumises ja kordamises on paradoksaalselt midagi väga avangardset. Väikesed nihked, väikesed sammud siia-sinna, kuid põhimõtteliselt samade mustrite kordamine. Tekib omalaadne rütm, kus kordus tühistab originaalsuse. Ta muudab selle isegi natuke naljakaks – ja selles on kummalisel kombel midagi väga avangardset. See, kui originaalsus muudetakse illusiooniks, muutumist näidatakse läbi kordumise prisma, on põhimõtteliselt avangardne, lihtsalt teistsuguse vektoriga, kui me oleme siiani arvanud, et avangard tingimata peaks olema. Ahasveerusena üha uuesti ja uuesti samade teemadega tegelemine, selles kontseptuaalses kordumises, pealtnäha konservatiivses paigaltammumises on õnnestumise korral hoopis tugevam sügavutiminev jõud kui mõnel muul lahendusel. Ent kui julgetakse minna sügavuti mingite nähtuste põhja, siis järelikult ongi tegemist eelväega – ehk avangardiga.
Fotol: Olav Marani maal "Vaikelu juustu ja munaga", foto allikas: e-kunstisalong.ee