Algas RUUMi teine hooaeg
Tähtsad sõnad ja suured mõtted ajavad haigutama, aga vahel võib neid öelda. Eile alustas Ruumi kontserdisari oma teist hooaega ja nüüd tuleb neid öelda. Ekspeditsioon on muusikaline teater. Mitte et peaksime ennast selle kaudu määratlema, kuid igas meie lavastuses kannab heli üht olulisemat rolli, olgu see siis otseselt, kammertoonina või tõukava impulsina. Paljud meie lavastused on saanud algtõuke just muusikast.
Oluline on hoida jazzi, eksperimentaalset ja muud muusikat, mida raadiojaamad Selveris, fuajeedes ja pikkadel autosõitudel kuulata lasta ei taha. Oluline on hoida muusikat elus ja teha elus muusikat, sest vastasel juhul kaob inimkontakt. Ja inimkontakt on ressurss, mida ei või naftamaardlatega ammendada, kuigi seda tahetakse. Sest inimkontakt ei vaja tuhandeid liitreid põhjavett, et end jahutada, ega sadu aakreid põllumaad, et end toita. Inimkontakt ei vaja midagi muud, kui teist inimest. Inimene sinu vastas, sinu kõrval, sinu ees ja taga. Aga miks siis bussiga Nõmmelt Balti jaama sõites ei teki inimkontakti minu ees istuva prouaga, kes bussile kaks peatust tagasi peale astus? Sest puudub tahe seda saavutada. Aga teatris ja kontserdisaalis on see tahe olemas.
Kõik Ruumi sarja kontserdid on esitatud moel või teisel viisil, milles on improvisatsioon, partneri või publiku tunnetamine ja kuulamine, hoides samal ajal silme ees selget eesmärki, kuhu tuleb jõuda. See ongi Ekspeditsioon ja pole vahet, kas kirjutada seda suure või väikese algustähega. Minna, teadmata või teades kuidas, teadmata või teades kuhu.
Ruum kontserdisari ei ole üks linnuke teatri orbiidil, vaid oluline külg meie teatrist, sest – nagu öeldud – Ekspeditsioon on muusikaline teater.