Trip to the End of the Forest

Production
Photos: Herkko Labi
Director
Lauri Lagle
Duration
2 hours
Premiere
17.08.2023

Trip to the End of the Forest is based on the short story Hunters of Ohemäe by Juhan Jaik, a mysterious writer from South of Estonia. On an ordinary day, a couple of villagers go to the forest and never return. The old grudge against the forest raises its head again. Preparations are made for an expedition that should clear things up and establish power hierarchies for good. But something goes wrong. The forest does not surrender without a fight.

This is a play for people who long for the soft touch of storytelling. This is a play for people who expect theatre to offer an emotional rush and experimental acting. This is a play for people who like to give contemporary context to everything happening on the stage. This is a play for people who want to sit in the dark in the middle of a workweek, be led someplace that does not really exist and be told about something that nevertheless could always happen.

Lauri Lagle's new production tells a story from the beginning to the end but also offers forays and digressions. The characters are fleshed out in increasing detail, moments gain volume, the story simmers and swells. Gather around! Fan out! Tell me, dog, what did you see in the forest! Tell me now!

Premiere: 17 August 2023 at the Chamber Hall of Sakala 3 Teatrimaja.

"Vaja on sellist teatrit, mille suhtes on tegijatel tunne, et on piisavalt hasarti, jõudu ja tahet sellega süvenenult tegeleda. Teater on nii ressursimahukas ettevõtmine, et on oluline ära tunda, kas see jõud on olemas – kui hasart raugeb, jäävad paljud võimalikud tasandid puudutamata. Enamasti kõigel, millega on liigutud sisuliselt sügavale, on võimalus olla haarav ja avardav." /Lauri Lagle/
Karin Allik / Postimees
"Pime mets on suur, tundmatu ja oluline kujund. Juhan Jaik on kirjutanud tavapärase lahenduseta loo, kus inimesed lähevad metsa ja teadmata põhjustel ei tule sealt enam välja. Aga miks siis? Kas nad tahtsid sinna jääda? Kas nad loobusid? Mis teadmise või taipamise need tegelased seal pimedas metsas võisid saada? Novellis, mulle tundub, tekib ajaväline seisund, mida saab mitmeti tõlgendada. Kas seal tekib neil arusaam enda tegudest, valesti elatud elust, mingi eksistentsi tarkus või miski muu? Inimese arusaam fataalsetest jõududest, mis ei allu tema tahtmistele – see on oluline taipamine, inimene peab seda mõistma." /Lauri Lagle/
Keiu Virro / Eesti Päevaleht
Lavastus tõukub Juhan Jaigi jutust “Ohemäe jahimehed”. Oo, see kõik ei ole nii tõsine. Kaante vahelt minnakse küllaltki kaugele. Sakala 3 kammersaali lavalt paiskub vihjeid ja viiteid, groteski ja irooniat, nuttu ja nalja, mängu igal tasandil: kohapeal loodav nukuteater, mida osalised ise laivis ekraanile animafilmiks kannavad. Korraga häppening, installatsioon, eksperimentaalmuusika juhtum, lõbus paroodiaõhtu. Parodeeritakse moodsat inimest. Parodeeritakse ka vanamoodsat inimest. Bänditeater see on.
Valner Valme / Edasi
Lauri Lagle lavastus(t)est kirjutada näib peaaegu ilmvõimatu. Verbaalne sõnastamine tundub ülearune, kui nähtu ja kogetu köidab just nimelt aruülese ehk irratsionaalse kaudu. Kuidas sa hing seletad ainuüksi sedagi, millest lähtub etendusest osasaamine, kontakti loomine? Ühisosast näitetrupiga nagunii, aga kuivõrd ka lepingust iseendaga, sisemisest suutlikkusest olla kohal?
Pille-Riin Purje / Eesti Päevaleht
"Sõnadega on sellest lavastusest isegi keeruline rääkida ja taju tasandil toimis lavastus väga hästi. Mina sain ikkagi väga suure elamuse lavastusest." /Hedi-Liis Toome/ "Kindlasti see on sellise vormilise intermediaalse teatri väga suurepärane näide." /Valle-Sten Maiste/
Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu, Madis Kolk / "Teatrivaht" Vikerraadio
„Metsa …“ etendusel on mul tunne, nagu seisaksin peegli ees iseenda ja oma peegelpildi vahel, ning saalist väljudes pole ma kindel, kummale poole läksin. Tee siis selle teadmisega midagi. Või ära tee. Sina otsustad.
Kaur Riismaa / Sirp
See teatav – kunagi ei tea, mis järgmises stseenis juhtuma hakkab – oleks nagu sellegi lavastuse tüvi. Oksteks on nelja tugeva kohalolu, sisendusjõulisuse ja publikuga käsikäes (ehk silmsides) näitlejatööd ning juurteks väga eriline ja mitmeti läbikomponeeritud dramaturgia (dramaturg Eero Epner, aga ilmselgelt just Lauri Lagle + trupi enda nägemuste mõjutusel).
Danzumees / Danzumees blogi
Kõige märkimisväärsem ja huvitavam oli puukastide kasutamine võimendatud kõlakastidena, mida taoti nuiaga, kraabiti sulega või mille sisse hüüti, räägiti ja muidu häälitseti. See mõjus ka kontseptuaalselt kuidagi lootusetult: hüüda oma hääl kuhugi karpi, kus keegi seda ei kuule.
Rasmus Kuningas / ERR
"Minul ei ole mingeid piire. Ma ei vaata palju peeglisse, et mis see füüsis teeb, mulle meeldib võimalikul palju eirata kõiki soolisi, vanuselisi ja usulusi probleeme. Neid täiesti eirata on minu jaoks kõige cool'im. Ma olen nii ebakorrektne, et mul pole väärikust vananeda nii, et ma paneks seda tähele. Ma ei pane midagi tähele, keegi peab hakkama ütlema mulle." /Marika Vaarik/
Owe Petersell / ETV, "OP"
Kas Juhan Jaik oskas ette kujutada, et sada aastat hiljem võtavad riigi parimad näitlejad tema jutustuse tõlgendamiseks? Vaevalt. Võib-olla. Aga nii just «Reis metsa lõppu» toimib – vana hea psühholoogiline teater, kuidas näitetrupp teeb jutustuse «Ohemäe jahimehed» järgi valmiva lavastuse proove. Siin nad on, meie ees. Nuttes ja naerdes, eksides ja leides, mängides korraga iseennast ja iseenda märki.
Andrus Karnau / Postimees
What's OnProductionsTextsAboutContact